... ...
 

Proosa

  • Aga mind hüüab vanaisa endistviisi Jannu-Jonnuks või Jannu-Nunnuks, kuigi mu tegelik nimi on Jaanus. Olen püüdnud sellest taadiga juttu teha, et ta mind vähemalt võõraste ees kutsuks Jaanuseks, sest nimi Jannu-Jonnu paneb inimesi samavõrd naerma nagu Tossu, Possu, Mossu ja kõik muud taolised hellitusnimed, mida vastutustundetud esivanemad lendu lasevad ja mis teevad nende järglastest ümbruskonna naerualused. Mingisugune Jannu-Jonnu lausa kutsub naabrijõnglasi lõõritama:
"Jannu-Jonnu, põsed lonti!
Jannu-Jonnu kardab tonti!"
Need poisiklutid lihtsalt ei oska midagi paremat välja mõelda, kui inimese nime üle irvitada.
Vanataat küll rahustab, et mingile laulusalmile tema üldse tähelepanu ei pööraks. Targem andvat järele, kõige targem panevat vatitropid kõrva, kui muidu ei saa. Aga eks siis taat ise võiks see kõige-kõige targem olla ja hüüda mind Jaanuseks. Ei mingit riimi ja naabrimarakratid jääksid ise narriks. Aga praegu leiavad jõmpsikad, et pole paremat nalja, kui röökida üle aia: "Nunnu-Jannu kardab tonti!"
Jabur, jah, aga seda vastikum taluda. Miks on küll elus nii, et mis ühele tundub hellitusena, tundub teisele mõnitusena? (lk 5)


  • Francine oskas väikeste pükstele nööpe ette ajada, nende nina nuusata ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta mälu oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii pudru kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi kaevu... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii ematunne kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]