... ...
 

Proosa

  • Õhtupoolikul läksid nad koos välja; onu Asquer lonkas küll veidi, kuid oli väsimatu ja vandus iga vaateakna ees, kuna Lia, jälle nagu uimas, tundis kiusatust küsida neid toredusasjakesi, kalliskive ja lilli nähes, kas need uhked roosid ja nagu verepiiskadega ülepuistatud nelgid, kauge merena sädelevad mõõkliiliad ja konnakarbivärvi orhideed olid tõelised või tehislilled. Jah, kõik oli tõeline ja kõik näis fantastiline selles imedelinnas. Isegi väikeste ja kasutute asjade vaatamine valmistas lõbu.
"Tühine kraam," urises onu Asquer; kuid sellest hoolimata vaatas temagi kõike ja sõrmused ta poolhalvatud käe sõrmedes, mida ta hoidis valgel vestil, särginööbid, uurikett ja kepipide välkusid vaateakende vastuhelgis nagu naeratades vendadele, kes olid jäänud sametvoodikestesse.
Lia imestles, et nii palju inimesi jäi seisma, et vaadelda aukartlikult kõiki neid ülearuseid esemeid, mis olid pühadustena välja pandud; mõned vaatasid kaua ja mõtlikult siidpaelu või päevavarju, kotikest, kõrvarõngaid ja nende silmis säras pigemini hardus kui himurus. (lk 19)

Luule

Siit üle meid jooksutab kiirustav päev:
hetke ehk kleepume vastu vitriine
kus risti on väänatud džemprite käed
ja kirjapood pleegitab siledaid riime.

  • Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]