... ...
 

Proosa




  • Mida loom tundis enne surma, kas ta üldse tundis? Ette ta seda ei teadnud, ei osanud teadlikult karta. Aga siiski põikles selle eest kõrvale nii kaua kui sai, tema vaist pages surma eest lõpuni. Loom ei otsinud kunagi ise oma otsa, kuigi ta elu võis olla üksainus kannatus. Aga inimene otsis, mõnikord — kas enesehävitamistung oli siis kõrge vaimse taseme tunnus, sest loomal seda ei olnud? (lk 20-21)



  • Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.



  • Oma erinev keel on päämine tunnus, mis rahvused eraldab yksteisest. Aga keele väärtus tõstab ka rahvuse väärtust. Kui keel on väärtuslik, siis on ka rahvus väärtuslikum. See-pärast peaks iga rahvus pyydma oma keelt võimalikult väärtuslikuks arendada.
Milles seisneb keele väärtus?
Esiteks ta peab olema võimalikult rikas, seega võimeline olema peenejooneliselt väljendama rahvuse liikmete mõtteid ja arvamisi paljudel aladel.
Rahvuse keel peab olema ka meeldiv — kaunis ning suursugune, nii et ta meeldib oma rahvuse inimestele ja seega tõstab rahvustunnet ning tahtmist oma rahvust säilitada.







  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]