... ...
 

Proosa

  • Kui oid tagasi tuli, katsus moor kõigepealt oma luud-kondid järele. Kõik olid terved.
"Oli see küll alles õnnelik maandumine," rõõmustas moor ja hakkas oma kodinaid kokku korjama. Äkki kiljatas ta kohkunult:
"Kunksmoorike, sul ei ole enam tarkusehammast!"
Ta haaras luidrate kätega oma sasipeast kinni ja hakkas seda meeletult raputama. Tarkusehammas oli kadunud mis kadunud. Ju ta oli kukkudes lahti põrunud ja kruusa keskele pudenenud.
Moor pistis ulguma. Ta viskus kummuli maha ja hakkas pimedas käsikaudu ringi kobama. Hambasuurusi kivikesi oli liiva sees palju ja mitu korda mõtles Kunksmoor juba, et tal ongi kadunud tarkusehammas käes. Kui ta aga arvatava hamba suhu pistis, osutus see ikka lihtsaks kruusakiviks, mis kadunud kihva asemele põrmugi ei passinud.
Pikkamisi hakkas valgeks minema ja varsti pääsesid Kunksmoori silmad seletama. Nüüd sai ta kukkumise jälje järgi aru, et oli kogu aeg jalutsis liiva rehitsenud. Peaga oli ta kukkunud hoopis vastu nurgelist raudkivilahmakat. Ja oh õnne! Sealsamas kivi peal säras ka Kunksmoori kallis tarkusehammas. Kärmelt pistis Kunksmoor selle jälle oma kohale tagasi ja vaatas nüüd rõõmsas rahus ringi. (lk 10)




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]