... ...
 

Proosa

  • Ärgates leidis vana daam end spartalikult sisustatud, lagedate seintega kongist. Valu ta enam ei tundnud. Hing oli kerge, noor ja uudishimulik, samas aga teadis ta, et kogemus kükitab nurgas nagu Metuusala ja ootab oma aega. Ta oli siin kindlasti juba enne olnud. Miski tahtis end peale suruda, aga ta ei osanud veel otsustada, mis see õieti oli. Need valged seinad, see kloostrit meenutav kong, see veel kirjutamata leht, mida mälugi ei olnud veel hakanud täis kritseldama...
Ta viibis ebamäärasuses, kobas kondise käega ettevaatlikult seina, imes endasse piirseisundi aimamatuid võimalusi. Kui ta pilku teritas, kerkisid seinal esile krobedused, mullid, kraatrid, ja üle lae viskus oksakujuline pragu. (lk 5)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Luule

kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua
koorunud värvipragudesse kinni
ta tirib ta tirib ta tirib seda
minema aga ilmselt jääb igaveseks seda ära
tirima
ta on lõpuks aru saanud mis asi on tühjus
see ongi see kui sa aegade lõpuni tirid
end välja mingist praost ja tead
et ilmselt ei saa sa sealt kunagi minema

  • Joanna Ellmann, "*kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 9




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]