... ...
 

Proosa

  • Ta ei oodanud nendelt jõuludelt midagi. Aga siiski, kui ta istus jõululaupäeval venna diivanil, mässis ta ennast pühademeeleolusse kui sooja lumme. Vennapojad mürgeldasid, Anneli oli oma tuppa läinud ja kuulas seal kingiks saadud heliplaati. Siiri korjas põrandalt kingituste pabereid, vend näksis praadi.
Oli selline täiskõhu tunne ega olnud tahtmist midagi mõelda. Meeles mõlkus mõningaid pehmeid mõtteebemeid, need võisid julgelt kukkuda maha, kus oli ees juba palju samasuguseid. Tal oli siin sohval hea olla. Tal oli kadakas toas, see lõhnas seal nüüd üksipäini. Ta oli saanud jõulukaarte sugulastelt, keda ei olnud aastaid näinud. Ta oli saanud venna perelt kingitusi, need olid tema kõrval laual. Ta ei olnud siiski päris üksik. Ja oli juba kokku lepitud, et ta jääb ööseks siia. Ta magab sellel diivanil, kuusega ühes toas. Nad hingavad selle toa õhku, kuusk ja tema. Kuusk elab veel lühikest aega, siis hakkavad okkad pudenema, need pühitakse ära ja kurdetakse: küll sellelt puult alles pudeneb okkaid. Uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel viiakse puu õue prügikasti kõrvale ja sealt ta siis kaob. Kuusk oli juure pealt maha raiutud, aga täna öösel ta veel elas ja jõi, jalale tuli vett juurde valada. (lk 28-29)




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]