Norra kirjanik ja ajakirjanik ... Linn Ullmann on norra kirjanik, ajakirjanik ja kirjanduskriitik....
 

Linn Ullmann (2011).

Linn Ullmann (sündinud 9. augustil 1966 Oslos) on norra kirjanik, ajakirjanik ja kirjanduskriitik.

Intervjuud

  • Küsin vastu: mida pidada normaalseks lapsepõlveks? Mis on ebanormaalne lapsepõlv? Kas teie lapsepõlv oli normaalne või ebanormaalne? Minu privileeg oli kasvada üles kahe väga loomingulise inimese kõrval. Lugude jutustamine, enese väljendamine kunstitööde kaudu sai elustiiliks. Minu vanaema Janna Ullmann tähendas mulle samuti väga palju. Ta töötas raamatupoes ja õpetas mind lugema, rääkima, austama intelligentsust ja end raamatute maailmale avama – isegi kui mõni neist tundus esialgu keeruline.
  • Mis ametit teie ema peab? On samuti ajakirjanik? Ma ei saa küsimusest aru. Kas te arvate, et kõik lapsed peavad tegema samu asju, mida nende vanemad, ja kui ei tee, siis on see imelik? Loomulikult pole mul filmist küllalt. Ma armastan filmi väga.
  • Kirjutamine on eluviis. Ma arvan, et see on nauding, kui tekst lendab ja tunned, et see, mida sa tahtsid väljendada, tuleb välja, võib-olla isegi üllatab. Kuid kirjutamine on ka – mitte vaev, sest see tundub liiga ülespuhutud – ütleksin pigem raske, tõsine, aususe ja sügava mõtiskluse akt. Kirjutamisel on palju tegemist distsipliiniga, isegi rohkem kui inspiratsiooniga. Samal ajal on kirjutamine mänguline. Ja loomulikult on see “töö”. Minus on väga vähe romantilisi, lillelisi mõtteid sellest, mis tähendab olla kirjanik ja kunstnik.
  • Ma arvan, et romaani hääl on tähtis või isegi veel tähtsam kui lugu ise. See hääl ütleb meile, kes lugu räägib. Kes on jutustaja. Ja ma arvan, et “kes” on huvitavam kui “mida”. Mõnikord läheb see hääl tõlkimise käigus kahjuks kaduma, nii et autor on alati dilemma ees, kas lasta oma teost tõlkida või mitte.


  • Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma kirjutan nimelt perekondadest, kuigi seda sageli küsitakse. Osalt on asi ilmselt selles, et perekonnad on kui mikroühiskonnad, neis leiab hästi palju erinevaid suhteid - mees ja naine, naine ja naine; suhteid erinevate põlvkondade vahel, mis on minu jaoks väga huvitavad. Perekonnad on ka niivõrd täis koode - see, mida pereliikmed üksteisele ütlevad, ei ole just alati see, mida nad mõtlevad, neil on terve omaette keel tegelikult, koodisüsteem.Neid tähendusi ja erinevaid lugemisviise on huvitav uurida.
  • Ka raamatutega on nii, et istud ja kirjutad. Ma ei usu udujuttu inspiratsiooni ootamisest. Ja inimesi tuleb intervjueerida, täpselt nagu ajakirjanikuna.
  • [Raamatust "Stella langemine":] Mind köitis kukkumise kinolik pilt. See on üks kindel katus Oslos, kust ta kukub, ja sealt kukkumine kestab täpselt kaks sekundit. [---] Mulle meeldib see idee, et ta muudkui kukub ja kukub. Tekib kujutlus kellegi kukkumisest läbi terve raamatu, väga-väga aeglaselt, nii et kõigil, kes teda teadsid, on aega jutustada tema lugu ja sealjuures oma lugu ka.
  • Mu esimene raamat tõlgiti kreeka keelde; ma kuulsin et see sai väga häid arvustusi, imelik aga oli, et see oli 200 lehekülge pikem kui originaal!
  • Mul on väga halb suunataju, ma võin Oslos lihtsalt kaotsi minna, aga New Yorgis teadsin ma alati, kus ma olen.
  • [11. septembri terrorirünnakust:] Need lennukid kihutamas pilvelõhkujatesse, see oli nagu meie aja Titanic.
  • Kui mingid asjad juhtuvad, siis hakkavad raamatud paistma prohvetlikud, ei juhtu, siis ei paista. On raamatuid, mis sisaldavad palju surma, ja kui juhtub, et nende autorid hiljem endalt elu võtavad - mida ju täitsa paljud kirjutajad teevad - siis peetakse neid prohvetlikeks. Samas on tekstist näha, et nad on terve elu võidelnud mingite deemonitega, mis hiljem on ikkagi neist võitu saanud.
  • Ükskord üks mulle lähedane inimene ütles nagu täiesti igapäevast asja, et kui tema kord jääks nii haigeks, et ei suuda enam teha oma tööd, siis ta tahaks, et tal aidataks kiiresti surra, et ta poleks kellelegi koormaks.
Ma ei suutnud muud kui noogutada ja öelda, et oo, tõesti. Aga ma hakkasin mõtlema, mida see tähendab, koormaks olla. Ja kas inimene peab tõesti end määratlema ainult töötava, efektiivse inimesena - kas pole vananemine ja haigus sama palju inimelu osad kui sünd ja lapsepõlv? Ja kas abipalumine on alati nõrkus, kas pole see vahel hoopis väga vapper - abi paluda?
  • Haige olla on siin kohati nagu häbi. Ma näen seda üha enam. Norra on nii rahul iseendaga. See ühiskond on väga... nagu kreembrülee, väga täis, ma ütleks. Nad kõik tunnevad end nii turvaliselt...
  • Ka Lindgrenil on palju tumedust, lihtsalt väga ilusal viisil. Ma olen poolrootslane, sellepärast ma võib-olla märkan seda Rootsi nukrust rohkem. Mina ei olnud surmast enne kunagi mõelnud, kui ma Pipit lugesin. Temal oli ju isa neegrikuningas, ema aga surnud, ta oli väga üksi.

Tema kohta

  • Tekstis pole sentimentaalsust ega vanaromantikat, ka mitte jõhkrust peale mõne naturaalse (sõimu)sõna. Linn Ullmann ei häbene aga armastust, see pole tema käsitluses vanamoeline või ajast ja arust. Tegemist pole üksnes mehe ja naise suhtega, vaid armastusega perekonnas. Tsiteeritud on pastori laulatuskõnet: kui armastus mehe ja naise vahel lakkab olemast, pole süüdi armastus, vaid inimeste võimetus armastada.
  • Kolme põlvkonna elukogemuste taustal uurib Linn Ullmann abielu, küsides, millal see lakkab toimimast. Ta juhib tähelepanu, kui palju oleneb mitte ainult võimest armastada, vaid ka tahtest.
  • Karini vanaisa ja vanaema armastus ja abielu 1930. aastate New Yorgis on kestnud vanaisa varase surmani. Vanaema on aga tundnud, et temal pole selles armastuses, õnnes ja kodus oma kohta, see on olnud vaid ta mehe pärisosa.
  • Armastusest ja surmast on palju kirjutatud, kuid Linn Ullmann teeb seda köitvalt, omanäoliselt, aktuaalselt, üle pakkumata, loomulikult - nagu elus. Enamasti just naised on kirjutanud ka laste saatusest täiskasvanute armu- ja abieludraamades. Linn Ullmannil on hea käsi laste kujutamiseks.
  • Abi- ja pereelu pole Linn Ullmannil vastandatud tööeluga, karjääriprobleemid ei sega inimeste suhteid ja suhtlemist. Pole dilemmat naise töö ja pere vahel, millest nii palju on kirjutatud juba sellest peale, kui algas naiste emantsipatsioon.
  • Meeldivalt joonistab Linn Ullmann välja ka ajastu tausta, 1930. aastate alguse majanduskriisi, sellele järgnenud suure sõja ja meie päevade aatomipommi ohu, mis kõik on mõjutanud inimsaatusi ja vajutanud pitseri kogu elule. Selles kontekstis avaneb uudselt ka kodumaa-armastus. Kojuigatsus Ameerikast on lihtne ja argine: süüa jälle napooleonikooki ja juua oma lapsepõlve punast limonaadi. Kodumaaga seostub kodutunne, mis alati tähendab perekonda või kallimat, kelle juures tunned end olevat kodus, enne kui sa uinud. On inimesi, kellele kodutunne tähendab just seda, mitte päritolumaad.
  • Armastuse ja abielu eesmärk Linn Ulmanni raamatus tähendab perekonda. Kuigi peresuhted ei tarvitse olla ideaalsed, armastuse kõrval esineb isegi vihkamist, ükskõiksust, möödaelamist, on siiski maagiat ühtekuuluvuses: me oleme kõik koos. Sest muidu on lihtsalt üksindus, mis on talumatu.


  • Tõlkinud olen Liv Ullmanni ja Ingmar Bergmani tütre Linn Ullmanni loomingut. Ta on arvestatav kirjanik, ja mitte ainult Norras. Üks tema põhiteemasid on inimese hingeüksindus tänapäeva ühiskonnas. Ta on leidlik kirjanik, elutark ja sädelevalt humoristlik. Tema lauseid on hea lugeda. Oma romaanis "Halastus" on ta lahanud isegi nii tõsist ja ülitundlikku teemat, nagu seda on eutanaasia. Ta kirjutab seal tõest ja valest, väikestest märkamatutest reetmistest. Linn Ullmann on kuulsate vanemate varjust välja astunud ja leidnud oma tee, teinud endale nime. (lk 60-61)


Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]