... ...
 

Proosa

  • Ülejäänud päeva oli Irja vaikne. Mõtted takerdusid, talle tuli meelde, kuidas firmasse oli kevadel tulnud uus mees, ökonomist, kuskilt Imatralt, tema jaoks oli firma pannud lehte korterikuulutuse. "Helsingi Sõnumites" oli ilmunud suur kuulutus, see maksis kindlasti sama palju kui Irja poole kuu palk. 2 — 4 t + k. Otsime oma juhtival kohal olevale töötajale.
Ega ta firmat süüdistanud, mis sinna parata sai, et vabu kortereid ei olnud. Ja tema pärast ei tasunud muidugi lehes kuulutada, tema sai tagasihoidlikku palka, firma ei saanud ju vastutada tema maksevõime eest.
Ta oli siin töötanud juba üle seitsme aasta, aga see ei tähendanud midagi. Inimeste võrdsus ei ole tõsi, ka siin mitte. See oli lihtsalt üks ülespuhutud sõna, kui hakkaks võrdsust nõudma, lastaks töölt kindlasti lahti, pistetaks lõpparve pihku. Siin oli kabinette, milles oli erinev lõhn, uksi, millest mindi sisse erineval viisil, kandikuid, millel oli erinev toit. Direktori jaoks oli söökla külmkapis lõhet, direktori kandik viidi tema kabinetti.
Nii nähtavasti peabki olema. Kui kõiki koheldaks võrdsetena, kes siis enam viitsiks tööd rügada, püüaks teistest ette jõuda? Aga kõikide puhul püüdmine ei aidanud, eriti mitte naiste puhul. Temagi on siin juba seitse aastat sama töö peal, samal positsioonil, palk oli aastate jooksul tsipake nagu tõusnud, aga sellest jagus ikka vähemaks ja vähemaks. (lk 11)




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]