eesti arhitekt ... Elo Kiivet on eesti arhitekt ja urbanist, kelle peamised huvid on avalik ruum ja ruumiharidus....
 

Elo Kiivet, 2021.

Elo Kiivet (sündinud 21. august 1982) on eesti arhitekt ja urbanist, kelle peamised huvid on avalik ruum ja ruumiharidus.

Artiklid

  • Kui vanarahvas teadis skeptiliselt sõnada, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi, siis tänapäeval valitseval juura ajastul domineerivad sisuliste teemade asemel sõnalis-juriidilised nüansid (JOKK) ning põhiaur kulub (e-)paberimajandusele.
  • Üksi elavate inimeste aina kasvav osakaal tähendab ühelt poolt lisakulu sotsiaalsüsteemile, teisalt aga uute tugivõrgustike ja asenduskollektiivide otsimist. Seega tingib suurenenud iseolemisvajadus paradoksaalselt kogukondlikkuse tõusu, lihtsalt senine perekondlikel (vere-)sidemetel põhinev jäik identiteet on kadunud.
  • Kogukondlikkuse tõusu näeb Tallinnas kas või järjest uute asumiseltside näol, mis omal moel otsedemokraatiat arendada püüavad. Kodanikualgatuse ja –julguse edenemine just ruumilises plaanis, elukeskkonnaga seotud teemades, on ühelt poolt väga loomulik, sest inimesele läheb reeglina rohkem korda oma nahale lähem. Teiselt poolt on see selgeks äratussignaaliks linnavõimudele, et planeerimine ei saa jääda enam anonüümses kabinetivaikuses kulgevaks tehnoloogiliseks protsessiks.
  • Aeg-ajalt uuesti üles kerkiv Suur-Tallinna tsentristliku idee vastu räägib kas või olemas olev olukord, kus linnaosad ei ole sarnased ei füüsilise ruumina ega rahvastiku koosseisult – Tallinna sees on üsna selgepiirilised ja erineva inimasustusega alad nii vanuse, sissetuleku kui rahvuse põhjal.
  • Kahjuks või õnneks puudub võluvits, mille üks löök lahendaks Tallinna kõikvõimalikud hetke- ja tulevikumured. Õnneks seetõttu, et nii nagu Tallinna elanikkond pole homogeenne mass, keda parteimanifesti järgi tüürida, pole ka elukeskkond igal pool samasugune ning kohalikke eripärasid arvestav areng ei saagi toimuda keskvalitsuse ainuotsustuse najal. Loomulikult peab Tallinna käsitlema ühtse tervikuna, aga mitte ühetaolisena. Soodustada tuleb just mitmekeskuselist tasakaalus arengut läbi omanäolisuse väärtustamise, mis ei järgi ühekülgset ruumihierarhiat vanalinn-kesklinn-geto.
  • Nii nagu arhitektuur pole maja sünonüüm ja liiklus ei tähenda vaid autotransiiti, ei saa ka linna(ruumi) käsitleda ühekülgselt füüsilise nähtusena, vaid ainult koos inimesega. Just inimene teeb linna, mitte majad, autod, tee või raha, ning just inimene teeb ruumi elusaks.


  • Üks teine asi, mis tollal tundus normaalne, tundub praegu haruldane ja ebatavaline. Nimelt seisis kooli ees Miina Härma kuju (Juta Eskel, 1984). Tollal nii igapäevane pronkskuju on osutunud tavatuks, tavapärast linnakujundust mitte järgivaks – tuleb välja, et pronksist või kivist naisi meie linnades näha ei ole. Ajaloo kulgu sekkunud naissoost teadlasi, loojaid, poliitikuid ja väljapaistvaid ühiskonnategelasi austavaid mälestusmärke lihtsalt ei leidu.
  • Naisi kui selliseid muidugi leiab. Nii et vähemalt silma nad pai(s)tavad. Naised on ju ilusad, harmoonilised, ümara joonega, sobivad eriti hästi esitama allegooriaid või kaunistama pargimaastikku, soovitavalt au naturel või siis nappide kehavorme rõhutavate lehvivate palakatega nagu Russalka ingel (skulptor Amandus Adamson, arhitekt Nikolai Tamm, 1902) või nn taksot püüdev paar Estonia taga (skulptor Lembit Paluteder, arhitekt Mart Port, 1959), kuigi mõlemad on mehist kaotust tähistavad monumendid.
Hea näide on Tartus Vallikraavi tänaval peituv skulptuur "Õppiv tütarlaps" (Juhan Paberit, 1959), mis nimetuse järgi kõlab nagu midagi arukat ja teistsugust. Aga ei, graniidist tütarlaps on loomulikult alasti, kuigi tarkust taga nõudjal on tõesti süles avatud raamat. Ülikoolilinnale au tegev kehakate seegi.
  • Kuhu on jäänud uhkusega oma nime kandvad naiste monumendid? Kas on ära tinistatud naised ise, nende mäletajad, märkajad või esiletõstjad? Kas lisaks (mõne jaoks nähtamatule) klaaslaele, mis naiste vaba eneseväljendamist piirab, on avalikus ruumis ka pronkslagi, mis võimekate naiste meenutamist takistab ja nad nähtamatuks muudab?
  • Marie Underi valgest marmorist mälestusmärk (skulptor Mati Karmin, arhitekt Tiit Trummal, 2010) seisab rahvusraamatukogu ees, kuid üleelusuuruses ja kummalises kaerajaanipoosis kohmakas skulptuur vaimustavale luuletajale au ei tee ja mõjub paroodiana. Huumor iseenesest ei ole avaliku ruumi monumentaalteoste muidu nii tõsimeelses pildis üldse halb, aga mitte siis, kui ei saada aru, kas see on olnud taotluslik.
  • Tartu 37 tähtsamast mälestusmärgist on püstitatud 26 meestele ja kaks naistele ehk oma nime ja näoga naisi on 5,4 protsenti kogu monumendipargist. Lisaks helilooja ja Tartu ülikooli esimeseks audoktoriks valitud naise Miina Härma kujule avati 2018. aastal mälestusväljak Lydia Koidula (Bruno Kadak) ja Johann Voldemar Jannseni (Mare Mikoff) skulptuuride tandemina, nüüd isa ja tütrena. Muidu kiiduväärt idee ja suurepärase uue avaliku ruumi rikub ära titt-Koidula, kes oma kuulsa isa juurest või varjust (Kroonlinna?) võsa poole jookseb. Selline võimsa naise infantiseerimine ei mõju autorite või tellija selgitustest hoolimata põhjendatult ja rikub kogu heast tahtest sündinud ansambli. Selle kõrval mõjub Miina Härma soliidselt isegi hoolimata oma vähendatud mõõdust ja vana kooli käsitlusest.
  • Selline ikaldus ei ole midagi Eestile ainuomast. Kuna süsteemihälve patriarhaat on globaalne "traditsioon", kannab ka naiste madalam või nähtamatum sotsiaalne positsioon ja visalt kaduvad soo­stereotüübid üleilmse harjumuse pitserit. Sajand tagasi kätte võideldud valimisõigus tundub tänapäeval tavaline, kuid naissoost president või kirikuõpetaja on nii mõnelegi jätkuvalt tabu, rääkimata naiste kivisse raiumisest ja avalikus ruumis pjedestaalile tõstmisest.
  • Kuigi XXI sajandil pole figuraalsed monumendid ilmselt enam need, mis noorsugu inspireerivad või kunstiilma heakskiidu pälviks, siis küsimus pole "kas?", vaid mismoodi meie kangelannasid mälestada.
  • Suurbritannias on üheksa protsenti (mõne arvestuse järgi kolm protsenti) mälestusmärkidest püstitatud ajaloolistele ja mittekuninglikele naistele. Kui meespoliitikud on ära teeninud 65 mälestusmärki, siis naised null. Ka on kivinaiste seas populaarsemad fiktsionaalsed tegelased – 66 meeste 16 vastu. Anonüümsed meesfiguurid on enamasti sõdurid sõjamemoriaalidel, samal ajal kui naisfiguurid on aktid või nümfid, kujutades naiseksolemist emaduse, pühalikkuse või seksualiseerituse kaudu. Kurioosumina leiti, et Edin­burghis on rohkem nimelisi loomade kui naiste kujusid – vastavalt neli ja üks.
  • Kunst jutustab jätkuvalt meeste panusest ajalukku, jättes naistele mehi toetava, aga nimetuks jääva taustarolli.
  • Tallinnaski on usk pronksmeestesse suur: eelmisel aastal toimusid ideekonkursid Jaan Krossi, Konstantin Pätsi ja Georg Otsa mälestusmärgi leidmiseks, kokku on kutsutud komisjon Sergei Dovlatovi mälestusmärgi rajamiseks. Selle valguses on eriti sisutühi vastuväide, et meil ei ole enam uute monumentide jaoks ruumi. Aga kes on öelnud, et hea avaliku ruumi kunst peab olema suurte mõõtmetega? Ja üldse, kujude asendamine teistega kustutab meie ajalugu! Aga miks on avalikus ruumis mõni üksik sündmus, üldjuhul sõda, nii ülevõimendatud? Ratsamonumentide rohkusest hoolimata räägib see ju vaid ajaloo ühest tahust!
  • Üks ilmseid põhjusi on siin kehm – keskealine eesti heteromees või keskklassist endast huvitatud mees. Kehmide valitsus on vaieldamatu, olgu siis avalikus arvamusruumis – kuulatagu raadio ainult meessaatejuhtidega poliitika­analüüse nädalavahetusel, vaadatagu intervjuusid tele-eetris, loetagu ajaleheartikleid või kommentaare – või otsustavatel ametikohtadel – oma­valitsused, riigiasutused, töörühmad, komisjonid jms on mehitatud (sic!) just nende enamusega. Näiteks Tallinna linnavalitsust ja linnaruumi määravaid tähtsamaid ameteid (linnaplaneerimise, transpordi-, keskkonna- ja kommunaalamet) on pikka aega juhtinud kehmid par excellence, mis tingib ka selle, et avalik ruum ei soosi jalgsi liikumist, ei ole mugavalt ligipääsetav lapsevankri või ratastooliga liikujale ega näe seal ka mälestusväärseid kivist naisi, sest ainuvõimus mullistunud kehmidele jääb see liiga kaugeks ja võõraks mureks.
  • Feministlik urbanism ei ole meil levinud, seda ei ole isegi mitte teadvustatud. See hirmus f-sõna, millega ei taha end siduda osa nüüdisaegseid iseseisvaid ja haritud naisi, rääkimata kehmidest, kes kardavad seda rohkem kui vampiir päikest. Tegelikult on eesmärgiks luua kõiki ruumikasutajaid võrdselt kohtlev ruum. Kuidas mõjub ehitatud keskkond naistele või mismoodi mõjutab patriarhaalne ühiskonnakorraldus linnaplaneerimises osalemist, ei ole ju üldse ohtlikud küsimused, kuigi kehmidele ja nende tagantkiitjatele nii võib heiastuda. Alati on lihtsam taanduda ja öelda "ma ei ole seksist, aga..." ja siis elegantse uperpalliga oma seksismi presenteerida.
  • Peale kujude saab kivist ruumis isikustada tänavaid – läbi aegade on see üks lihtsamaid viise kellelegi austuse avaldamiseks.
Tartu linna 480 tänavast 13 kannab naisenime, millest üheksa ilmselt kahetähenduslikuna muuna mõeldud (Astri, Eha, Hiie, Vilja, Õie, Õnne jt), neile vastandub seitse arhailist mehenime (Jaani, Jakobi, Lembitu, Aleksandri jt). Selgelt isikustatud nimelised tänavad on 36 mehel ja kahel naisel – Anna Haaval ja Lydia Koidulal. Või äkki on Käbi tänav austusavaldus Käbi Lareteile? Kas Ihaste Bajadeeri tänav austab Pallase legendaarset modelli Magda Beeki?
  • Naiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka nähtavas linnaruumis – liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga. Ajaloolised taagad maha raputanud ühiskonnas võiks olla nii, et kivist naised ei ole nähtamatud: feminism ei põleta tuhaks, vaid ehitab võrdsemat ruumi.

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]