... ...
 

Proosa

  • Eesti rahvakunsti uurimise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamisega tegelevad etnograafid. Viimaste seisukohad on vajutanud selle ala kirjandusele ka oma erialalise pitseri. See väljendub muuhulgas rahvapärase terminoloogiaga seotud küsimuste erilises aktsenteerimises, tööriistade, töövõtete või dekoori nimetuste, samuti kommete ja tööprotsesside üksikasjalikus jälgimises meie maa kihelkondade või maakondade järgi. Samas jääb materjali ajalooline ja esteetiline analüüs tahaplaanile. Viimane raskendab aga suuremate kunstiajalooliste üldistuste tegemist. (lk 5)
  • Eesti rahvakunstis polnud kombeks kaunistada saani nikerduste või maalidega. Selle kunstiline kujundus loodi tekstiiliga. Istmekoti vaip asetati selliselt üle saani aluse, et ta dekoratiivsemalt kujundatud ots rippus üle saanikorju ja oli kaugele nähtav. (lk 12)
  • Kõik see tegi eesti rahvavaipade üldilme XIX saj. lõpul eriti mitmekesiseks ja vaheldusrikkaks.
Rahvakunsti arengu seisukohalt omasid selle perioodi vaibad erilise koha. Eesti rahvakunsti spetsiifiliseks jooneks on rahvarõivaste tugev potentsiaalne ülekaal muu ainelise rahvakunstiga võrreldes (vaibad, puidutööd jne.). Möödunud sajandi lõpul aset leidnud rahvariiete asendumine linnarõivaga halvas valdavama ja sisuliselt olulisema osa eesti rahvakunsti arengus. See protsess toimus nii kiiresti ja massiliselt, et tekitas üldise rahvakunsti hävingu mulje. Ometi ei riivanud see rahvavaipade arengut. Pigem vastupidi. Koos elutingimuste paranemisega hakkasid kattevaibad talupoja interjööris etendama suuremat osatähtsust. Nad muutusid puhta kambri, pererahva elutoa lahutamatuks sisustusosaks. Kasvas vajadus ka dekoratiivsemate sõidu- ja saanivaipade järele, kuna need muutusid jõukama talupojakihi rikkuse tunnuseks ja uhkustamise esemeiks. Tekkinud olukord stimuleeris vaipade edasist kunstipärast arengut. Tõsi, linna maitse ja väikekodanlikud maitsesadestused, mis immitsesid teatud määral ka maakangrute töödesse, andsid ennast järjest enam tunda. Ometi ei vaibunud rahvalooming ning eesti rahvavaibad rikastasid värskendava, elujaatava allikana veel käesoleva sajandi esimesel veerandilgi eesti rahvakunsti. Rahva ammendamatu fantaasia tõi kaasa üha uusi lahendusi ja loomingulisi suundi. (lk 12-13)
  • Lisaks kõigile eespool mainitud vaipadele tekkisid XX saj. alguses Eesti külades tikitud vaibad heegeldatud alusel ja vöödest kokkuõmmeldud vaibad, mis oma olemuselt on rahvakunsti langustunnuste ning väikekodanliku linnamaitse mõju avaldusvorme. (lk 43)
  • Käesoleva sajandi kahekümnendatest aastatest peale võttis linnas arenev tarbekunst juhtiva positsiooni enda kätte. Ta tugevnes järkjärgult seoses vastavate õppeasutuste tööga ja professionaalsete kangrute kaadri kasvuga. Ometi ei ununenud sajandite vältel kujunenud eesti rahvakunsti kaunid traditsioonid. Eesti rahvakunsti populariseerimine linnakunstis algas juba sajandivahetusel, kuid kandis esimesi tüsedamaid tulemusi vaibakudumises alates kolmekümnendatest aastatest. Ka tänapäeva Nõukogude Eesti tekstiilikunstnikele on muistsed rahvavaibad jäänud alatiseks suurepäraseks eeskujuks, omamoodi maitse ja meisterlikkuse kooliks, mistõttu võime tänapäeva uusloomingut vaadelda kui rahvakunsti traditsioonide otsest jätkamist. (lk 44)




  Go to top  

This article is issued from web site Wikiquote. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]