... Indoneesia rahvuslik revolutsioon oli Indoneesia Vabariigi ja Hollandi koloniaalimpeeriumi vaheline rekvakonflikt ja diplomaatiline võitlus ning sõja- ja koloniaalajastujärgse Indoneesia ühiskondl...
 

Indoneesia rahvuslik revolutsioon
Osa teise maailmasõja tagajärgedest ja Aasia dekolonisatsioonist
Ülevalt paremalt päripäeva:
Toimumisaeg 17. august 1945 – 27. detsember 1949
Toimumiskoht Hollandi Ida-India (praegune Indoneesia)
Tulemus
Osalised
Indoneesia Jaapani vabatahtlikud[1]
Briti India ülejooksikud[2]
Ameerika Ühendriikide diplomaatiline toetus (1949–)
Holland

Suurbritannia (–1946)

Austraalia (–1946)
Jaapan (–1946)
Väejuhid või liidrid
Poliitilised juhid

Sukarno
Mohammad Hatta
Sutan Sjahrir
Amir Sjarifuddin
Hamengkubuwono IX
Sjafruddin Prawiranegara
Setyabudi
Sõjalised juhid
Soedirman
Oerip Soemohardjo
Gatot Soebroto
Djatikoesoemo
Soerjadi Soerjadarma
Mas Pardi
Abdul Haris Nasution
Agustinus Adisutjipto
Halim Perdanakusuma
Abdulrahman Saleh
Jahja Daniel Dharma
Suharto
Hasan Basry
Tjilik Riwut
I Gusti Ngurah Rai

Sultan Hamid II
Hubertus van Mook
L. H. van Oyen
Simon Spoor
Louis Mountbatten
Philip Christison
Sultan Hamid II
Tjokorda Sukawati
Raymond Westerling
Loa Sek Hie
Jõudude suurus
Vabariiklik armee: 190 000
Noored vabatahtlikud: 100 000[3]
Jaapani vabatahtlikud: 903
Briti India ülejooksikud: 600
Holland: 180 000
Hollandi Ida-India: 60 000
Ratu Adili leegion: 2000
Pao An Tui: 1000[4]
Suurbritannia: 45 000[5]
Jaapan: 35 000
Kaotused
Indoneesia: 45 000[6]
Jaapani vabatahtlikud: 531[7]
Briti India ülejooksikud: 525
Holland: 6228
Suurbritannia: 1200
Jaapan: 1057

Hukkunud tsiviilisikuid
25 000 – 100 000[8]

Indoneesia rahvuslik revolutsioon (või Indoneesia vabadussõda) oli Indoneesia Vabariigi ja Hollandi koloniaalimpeeriumi vaheline rekvakonflikt ja diplomaatiline võitlus ning sõja- ja koloniaalajastujärgse Indoneesia ühiskondlik revolutsioon. Konflikt algas Indoneesia iseseivuse väljakuulutamisega aastal 1945 ning lõppes, kui Holland Indoneesiat tunnustas.

Neli aastat väldanud konflikt koosnes juhuslikest, kuid veristest relvakokkupõrgetest, Indoneesia-sisestest poliitilistest ja kogukondlikest ülestõusudest ning kahest suuremast rahvusvahelisest diplomaatilisest sekkumisest. Hollandi sõjavägi, mida mõnda aega toetasid ka teise maailmasõja liitlased, suutis Jaaval ja Sumatral kontrollida suuremaid linnu ja töösalasid, kuid mitte maapiirkondi. Aastaks 1949 oli Holland nurka surutud: Ameerika Ühendriikide valitsus ähvardas katkestada maailmasõjajärgse abipaketi maksed ning sõjaliselt oli Indoneesias patiseis. Samal aastal tunnustas Holland Indoneesia iseseisvust.

Revolutsiooniga lõppes koloniaalajastu Hollandi Ida-Indias (v.a Hollandi Uus-Guineas). Märgatavalt muutusid ühiskondlikud kastid ning kohalike valitsejate radžade võim kahanes. Suure osa elanikkonna jaoks ei muutunud esialgu eriti ei majanduslik ega poliitiline olukord, vaid mõned indoneeslased said kaubanduses kõrgematele kohtadele.

Vaata ka

Viited

Välislingid





  Go to top  

This article is issued from web site Wikipedia. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]