... te aeg Egiptuses, mis algas 23. juulil 1952, kui Vabade Ohvitseride Liikumine (VOL) kukutas kuningas Fārūq I-se. Vabade Ohvitseride Liikumist juhtisid Muḩammad Najīb ja Jamāl ‘Abd an-Nāşir. ...
 

1952. aasta Egiptuse revolutsioon
Osa Aafrika ja Aasia deokolonisatsioonist
Toimumisaeg 23. juuli 1953
Toimumiskoht Egiptus
Tulemus

Revolutsioon õnnestub

Osalised
Egiptuse Kuningriik
Toetus:
Suurbritannia
Vabade Ohvitseride Liikumine
Toetus:
Ameerika Ühendriigid[1]
Nõukogude Liit[2]
Väejuhid või liidrid
Farouk
Ahmed Naguib el-Hilaly
Mohammed Naguib
Gamal Abdel Nasser
Anwar Sadat
Khaled Mohieddin
Abdel Latif Boghdadi
Abdel Hakim Amer
Gamal Salem
Salah Salem
Zakaria Mohieddin
Hussein el-Shafei
Hassan Ibrahim
Kamal el-Din Hussein
Abdel Moneim Amin

1952. aasta Egiptuse revolutsioon (ka 23. juuli revolutsioon, araabia keeles ثورة 23 يوليو 1952‎) oli märkimisväärsete poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste aeg Egiptuses, mis algas 23. juulil 1952, kui Vabade Ohvitseride Liikumine (VOL) kukutas kuningas Fārūq I-se.[3] Vabade Ohvitseride Liikumist juhtisid Muḩammad Najīb ja Jamāl ‘Abd an-Nāşir. Revolutsioon juhatas pani alguse revolutsioonide lainele araabia maades ja Aafikas, kiirendas dekoloniseerimise protsessi ning külma sõja Kolmanda Maailma väljaarenemist.

Kuigi VOL oli algselt organiseerunud vastumeelsusest kuningas Faroukile, olid liikumisel laiemad poliitilised eesmärgid. Revolutsiooni esimese kolme aasta jooksul tegutsesid vabad ohvitserid Egiptuses ja Sudaanis konstitutsioonilise monarhia ja aristokraatia kaotamise, vabariigi loomise, Briti okupatsiooni lõpetamise ning Sudaani iseseisvumise nimel (Sudaan oli Egiptuse ja Suurbritannia kondomiinium).[4] Revolutsioonivalitsust iseloomustas küllalt radikaalne rahvuslus ja antiimperialism, mis väljendus eriti araabia rahvusluses ja mitteühinemispoliitikas.

Revolutsioonile vastandusid Lääne koloniaaljõud, eriti Ühendkuningriik, mis oli aastast 1882 Egiptust okupeerinud, ning Prantsusmaa. Mõlemad Euroopa suurriigid olid mures enda Aafrika ja araabia kolooniates pead tõstvate rahvuslike liikumiste pärast. Lisaks oli väljakutseks konflikt Iisraeliga, VLO suurendas Egiptuse niigi kaalukat toetust palestiinlastele. Egiptuse mured kulmineerusid revolutsiooni viiendal aastal, kui aastal 1956 tunisid Egiptusesse Suessi kriisi (Egiptuses kolmepoolne agressioon) käigus Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Iisrael. Kuigi sõjaliselt kanti ränki kaotusi, nägid egiptlased seda enda poliitilise võiduna, kuna rahvuslikuks häbimärgiks saanud Suessi kanal oli lõpuks uuesti Egiptuse käes. Suessi kriisiga saavutatu valas õli tulle ka muudele rahvuslikele revolutsioonidele Aafrikas ja araabias.

Revolutsiooni esimese 15 aastaga algatati suuremahulised põllumajandusreformid ja industriaalprogrammid, mis viisid enneolematu taristuehituse ja linnastumiseni. Kuuekümnendateks oli Egiptuse poliitiline suund araabia sotsialism ning plaanimajandus. Opositsioon suruti maha ning kehtestati üheparteisüsteem, ettekäändeks toodi hirm Lääne-toetusel toimuva kontrarevolutsiooni ees, usuäärmuslus, potentsiaalne kommunistlik infiltreerumine ja konflikt Iisraeliga. Poliitpiirangud jäid jõusse kuni president Anwar as-Sādāt ametiajani alates 1970. aastast. Anwar Sadat pööras palju revolutsiooniga tehtut tagasi.

Revolutsiooni algne edu andis inspiratsiooni mitmetele teistele Aafrika ja araabia koloniaalvõimuvastastele liikumistele, nt Prantsuse Alžeeriale. Kogu maailmajaos kukutati nendel aastatel läänemeelseid monarhe ja valitsusi.

Egiptuse revolutsiooni aastapäeva tähistatakse iga aasta 23. juulil.

Vaata ka

Viited

  1. Wilford, Hugh (2013). America's Great Game: The CIA's Secret Arabists and the Making of the Modern Middle East. Basic Books. lk 135–139. ISBN 9780465019656. " ... whether or not the CIA dealt directly with the Free Officers prior to their July 1952 coup, there was extensive secret American-Egyptian contact in the months after the revolution." 
  2. Egypt as Recipient of Soviet Aid, 1955-1970 KAREL HOLBIK ja EDWARD DRACHMAN, Zeitschrift für die gesamte Staatswissenschaft / Journal of Institutional and Theoretical Economics, Bd. 127, H. 1. (jaanuar 1971), lk 137-165
  3. Matthew, Holland (1996). America and Egypt: From Roosevelt to Eisenhower. United States of America: Praeger. lk 27. ISBN 0-275-95474-9. 
  4. Lahav, Pnina. "The Suez Crisis of 1956 and its Aftermath: A Comparative Study of Constitutions, Use of Force, Diplomacy and International Relations". Boston University Law Review. 

Kirjandus

  • Watry, David M. Diplomacy at the Brink: Eisenhower, Churchill, and Eden in the Cold War. Baton Rouge: Louisiana State University Press, 2014.

Välislingid





  Go to top  

This article is issued from web site Wikipedia. The original article may be a bit shortened or modified. Some links may have been modified. The text is licensed under "Creative Commons - Attribution - Sharealike" [1] and some of the text can also be licensed under the terms of the "GNU Free Documentation License" [2]. Additional terms may apply for the media files. By using this site, you agree to our Legal pages [3] [4] [5] [6] [7]. Web links: [1] [2]